Ciprian Lopata hindab partneritena eestlasi
Ühel ilusal päeval neli aastat tagasi otsustas Ciprian Lopata, et aitab palgatöölise ametist ja aeg on küps hakata eraettevõtjaks. Aastaid Eestis elanud ja töötanud, nägi ta üle hulga aja kodumaad Rumeeniat külastades, et sealne tormiline areng pakub küllaga huvitavaid väljakutseid ja häid teenimisvõimalusi.
Mõeldud-tehtud. Ciprian kutsus partneriteks kaks eestlasest kolleegi ja sama aasta sügisel alustas ühes Bukaresti kesklinna korteris tööd IPC Investment Group. Tänaseks on vaid printeri, telefoni ja kirjutuslauaga alustanud firma varade väärtus kasvanud 250 miljoni kroonini.
Ciprian, miks kutsusid partneriteks just eestlased?
Mul on sõpru kõigis kolmes Balti riigis ja mu naine on vene rahvusest, aga olen alati mõelnud, et kui mul on partnerid, siis peaks need olema eestlased. Olin selleks ajaks nendega aastaid koos töötanud ja mulle meeldis nende pragmaatilisus ja läbipaistev asjaajamisstiil. Nad on professionaalsed, pühendunud ja avatud mõtlemisega.
Kuidas sa Baltimaile sattusid?
Töötasin Colgate-Palmolive'i Lääne-Rumeenia piirkonna müügidirektorina. 1997. aastal sain järsku keset ööd kõne Ameerikast (New Yorgis oli muidugi päev) ettepanekuga 15 minuti jooksul vastata, kas ma olen nõus hakkama Colgate-Palmolive'i Kaliningradi ja Balti riikide piirkondlikuks tegevjuhiks. Tõusin kähku üles, vaatasin atlasest järele, kus Balti riigid on - ma muidugi teadsin nende asukohta, aga ei midagi muud. Ütlesin, et põhimõtteliselt olen huvitatud, aga tahaksin enne seal ringi vaadata. Siis lendasin Riiga, kus oli meie peakorter, edasi Tallinnasse ja Vilniusse. Ütlesin „jah". Seni pole ma oma otsust kahetsenud - no näiteks Rumeeniast lahkusin poissmehena, nüüd aga on mul imeilus naine ja kaks last (naerab).
Mis asjaoludel tutvusid oma tulevaste partneritega?
Olin paar aastat Colgate-Palmolive'i piirkondliku tegevjuhina töötanud, kui sain Londonist telefonikõne ühelt väga mainekalt tööjõu otsimise firmalt. Nad kutsusid mind intervjuule, aga algul isegi ei öelnud, mis firma tarbeks. Läksin, tegin testid ära ja 2003. aastal sain Cleanaway Eesti tegevjuhiks. Järgmisel aastal olin juba Ida-Euroopa ja Venemaa CEO. Meie finantsjuhi otsimise kuulutusele reageeris Indrek Elhi - niikui ma teda nägin, sain aru, et see on mees, keda ma vajan. Ta oli PricewaterhouseCoopers'i kogemusega ja õppis jäätmekäitluse spetsiifikat kiiresti. Cleanaway ja Tallinna linna ühisettevõtte Tallinna Prügila nõukogus tutvusime Peep Aaviksooga.
Kuidas jõudsite otsusele hakata Rumeenias tegutsema?
2005. aastal tulin üle hulga aja Rumeeniasse passi vahetama, sest see oli templeid täis saanud. Nägin, et Rumeenia on hakanud arenema, kuid olukord oli selline nagu Balti riikides 1997. aastal. Läksin tagasi, jagasin muljeid Indrekuga ning otsustasime jätta oma hästimakstud positsiooni rahvusvahelises firmas ja elada edasi inimestena, kes ei maga hästi, kuid teevad midagi ise - hakata eraettevõtjaks (naerab).
Eestlased on pragmaatilisuse poolest tuntud ja nii ütles Indrek, et kui meie osalus on 50:50, siis ei saa meil olema lihtne otsustada ja see on probleem. Meie hea tuttav oli Peep Aaviksoo, nii võtsimegi tema kampa. Tänaseks on meie teed küll lahknenud, temal on oma ärid ja uued väljakutsed.
Millest alustasite?
Alustasime sellega, mis tundus kõige kindlam - kinnisvara. Ostsime arenduseks maid Bukarestis. See oli õige lähenemine, inimesed investeerisid meeleldi, sest nad said vastu emotsiooni, et neil on nüüd tükk maad Rumeenias. Pälvisime esimese usalduse, see oli kõige tähtsam.
Kui lihtne või keeruline oli Bukarestis bürood luua?
Kui tulime kolmekesi 2005. aastal Rumeeniasse, siis ei olnud siin meile sobivaid büroosid üldse. Alla 500 ruutmeetri ei pakutud midagi. Ainus võimalus oli rentida korter. Seal olid meie magamistoad, koosolekuruum, köök ja töökohad. Pärast tulime siia (majja, kus nüüd asub First Office - toim.) ja tahtsime üürida pool korrust, aga saada võis vaid terve korruse kaupa. Mõistsime, et selliseid nagu meie on Bukarestis palju ning kui hiljem avanes võimalus saada siin veel pinda, lõime First Office'i ja hakkasime ainulaadseid täisteeninduse ja varustusega bürooruume rentima.
Praegu tundub, et First Office on meie rahvusvaheline võimalus. Esimene ärikeskus on end tänaseks tõestanud ning soovime avada analoogsed ärikeskused teistes suuremates pealinnades.
Sinu kureerida on IPC-s The Car Shower'i äriliin. Kuidas see idee sündis?
Mulle meeldib ise oma autot pesta ja oma kodulinnas Genfis saan ma seda teha. Seal on olemas väga ökoloogilised selvepesulad. Kuigi Bukarest on väga tolmune ja autod lähevad ruttu mustaks, on siin automaatpesulaid vähe ja selvepesulaid pole üldse.
Hakkasime arendama pesulaketi kontseptsiooni, mis pidi algul tulema iseteeninduslik. Hiljem jõudsime ikkagi suure jõudlusega automaatpesulateni, mis suudavad tunnis pesta 100 autot. Käisime Saksamaal tutvumas 2 maailma suurema pesulatootjaga ning nemad väitsid, et meie kontseptsioon töötaks ka Saksamaal. Nii et ka selle äri rahvusvahelistumisele on perspektiiv olemas. Hetkel tegeleme maatükkide valikuga Rumeenias pesulaketi tarbeks. Esimene asukoht Carrefouri hüpermarketi parklas on kindlustatud.
Kas tunned, et rahvusvahelises meeskonnas on rohkem potentsiaali kui tavalises tiimis?
Olen veendunud, et IPC meeskond on väga tugeva potentsiaaliga. Erinevad rahvused, erinevad teadmised ja erinevad isikuomadused annavad väga palju juurde. Kindlasti saab erinevaid rahvusi lisanduma ka edaspidi, meie ambitsioon ei piirdu vaid Rumeenia turuga.
Kas on hea tunne olla tagasi Rumeenias?
Täna olen ma siin, homme lendan koju Genfi, ülehomme lähen Riiga... Rumeenias ma töötan, kuid siin ei ole mu kodu. Mu pere elab Genfis, kuid tähtsuselt neist järgmised on minu jaoks kindlasti partnerid ja äri. Muidugi on hea siin jälle tagasi olla.